Plans for establishing phosphorite mines in Estonia

Fosforiidisõda - fosforiidikaevanduste rajamisplaanid Eestis

Ajalooliselt on Eestis fosforiiti kaevandatud – Ülgase allmaakaevanduses 1924– 1938 ning Maardu allmaakaevanduses 1940-1965. Maardus avati 1954. a. lisaks avamaakaevandus, millega kaasnesid mitmed keskkonnaprobleemid - ulatuslik ökosüsteemide hävitamine, vee- ja õhusaaste, mulla degradeerimine. Suurim keskkonnaprobleem oli katendis oleva diktüoneemaargilliidi isesüttimine, misjärel selle tuhast hakkasid välja lahustuma mitmed raskmetallid. NSVL-i totalitaarrežiimile omaselt neist keskkonnaprobleemidest avalikult ei räägitud. Kuna fosforiidimaardlate aladele jäi ka mitmeid külasid (Võerdla, Kroodi, Kallavere), siis paljud pered kaotasid oma põlised kodud.

1970ndate keskel valmisid plaanid juba kasutuses olevale Maardu kaevandusele lisaks rajada uus suuremamahulisem fosforiidikaevandus. Esialgselt plaaniti kaevandus rajada Põhja-Eestisse, Toolse piirkonda, ja see pidi olema avamaatüüpi kaevandus. Vaatamata eelpool loetletud fosforiidikaevandamisega kaasnevatele ohtudele tundus NSV administratsioonile karjääri rajamine otstarbekas. Kaevandamise vastu olid eesti teadlased, kes püüdsid takistada plaanide realiseerimist. Need spetsialistid, kes olid avalikult fosforiidikaevanduse vastu (nende hulgas näiteks geoloogiavalitsuse peageoloog Peeter Vingissaar), kaotasid oma kohti ja asendati “mõistvamate” kolleegidega. Eesti teadlaste vastuseis kaevandusplaanidele siiski jätkus ning püüti vähemalt aega võita. Näiteks tehti ettepanek, et majanduslikult oleks lõppkokkuvõttes kasulikum karjääri asemel rajada allmaakaevandus – see tähendas aga ajamahukat ümberplaneerimist. Mõne aja pärast selgus, et veidi lõuna pool asuvas maardlas Kabalas Rakvere lähedal on suuremad varud kui Toolses. Plaane tuli jälle ümber teha. 1980. aastate keskpaiku tehti juba ettevalmistusi kaevanduse rajamiseks Virumaale Rakvere linna külje alla. 10 000 töötajaga hiigelkaevanduse rajamine ähvardas kogu Eestit keskkonnakatastroofiga ulatuslikult reostatud põhjavee näol ning lisaks võis eeldada massiivset sisserännet NSV Liidu venekeelsetest piirkondadest. Hinnanguliselt oleks Rakvere elanike arv kasvanud 20 000 inimeselt 50 000-le. Enamus Eestimaa elanikest said fosforiidikaevandamise plaanidest teada alles 1980ndate teises pooles, kui NSV liidu tsentraliseeritud võim hakkas nõrgenema. Pärast Tšornobõli tuumaelektrijaamas toimunud katastroofi 1986. a kevadel hakati NSV Liidus avalikult rääkima keskkonnaohtudest ja –probleemidest – selleks andis võimaluse NSV Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi algatatud nn glasnostipoliitika, mis tähendas avalikkuse laialdasemat teavitamist. 1987. a algul selgus, et Virumaa fosforiidikaevandust juba projekteeritakse ning kaevandamise algus on planeeritud 1990. aastate teise poolde. Teatavaks saanud informatsioon kutsus esile elanikkonna pahameele. Tsensuuri alt vabanenud ajakirjandus toetas samuti fosforiidikaevanduste vastast liikumist, üldsus nõudis kaevanduse rajamise peatamist. Vastuseis ja vajadus enda eest välja astuda väljendus ka loomeinimeste loomingus – tuntuks said näiteks Tiina Kippeli kirjutatud “On Virumaa virulaste hoida”, Alo Mattiiseni “Ei ole üksi ükski maa”. Rakvere teater mängis Kalju Saaberi kultus(ohu)draamat “Koduvõõrad”, millest inspiratsiooni saanud pealtvaatajad kogusid kümneid tuhandeid allkirju kaevanduste vastu. Võitlus kulmineerus 1987. a kevadel, kui Tartu tudengid korraldasid linnas kaks rahumeelset protestiaktsiooni, kus kanti kaevandustevastaseid loosungeid ja protestisärke. Fosforiidisõja all tuntuks saanud protestiliikumine vaibus 1987. a teisel poolel, kui Eesti NSV juhtkond saavutas avalikkuse survel NSV Liidu valitsusega kokkuleppe kaevanduse projekteerimise peatamiseks ning sai selgeks, et majanduskriisis vaevlev NSV Liit ei suuda uut kaevandust Virumaale rajada. 70ndatel eesti teadlaste vastuseisu ja venitamistaktika tõttu viibima jäänud fosforiidikaevandamise oht oli selleks korraks möödunud.